See jutt on sarjast kunagi kirjutatud kuskil avaldamiseks, aga täna jällegi aktuaalne.

Igal kevadel otsivad sajad huvilised Eestis  kuuri alt välja paadid ja parved ning lähevad otsima adrenaliini kiirevoolulistelt jõgedelt. Sellel kevadel lubab suur hulk mahasadanud lund oodata häid tingimusi adrenaliinijanustele ka Eestis.

Parvetamine on tuntud juba vanast ajast

Jõed on aegade algusest olnud parim transporditee. Ka ekspeditsioonid uutele territooriumitele liikusid tavaliselt jõgesid mööda.  Jõgedel veeti ehitusmaterjali linnadesse. Palkide parvetamine on üks tuntuim tegevus.  Eesti jõed on väiksed ning rahulikud, kuid veeteena oli neil kohalikele siiski suur tähtsus. Veel Esimese Eesti Vabariigi ajal oli maaomanikel kelle valdustest jõgi läbi läks kohustus hoida jõe kaldad puhtana ja jõgi takistustest vabana. Tänaseks on jõgede tähtsus kaubateedena väike.

Parvetamise ajalugu on pikk. Kummiparvede ajalugu on siiski lühem. Parvetamine kummiparvedega sai alguse 1842.aastal   Ameerika Ühendriikide armee leitnanti John Fremonti ekspeditsiooniga Platte jõel. Ta kasutas parvesid mille seinad olid immutatud riidest valmistatud ujukitest.  Teises Maailmasõjas võttis kummiparved kasutusele Ameerika sõjavägi. Neid hakati kasutama sõjalaevadel päästeparvedena. Maailmasõja lõppedes jäi päästeparvesid üle ning need jõudsid seiklejate kätte. Kuigi päästeparved olid sisuliselt juhitamatud olid nad väga vastupidavad ning tagasid ujuvuse igasuguses olukorras.  Viiekümnendatel aastatel tehti mitmeid esmalaskumisi kärestikest mida peeti senini läbimatuks. Seda aega võib pidada ka ühe uue aktiivse puhkuse valdkonna sünniajaks – kärestikuparvetamine. Seitsmekümnendatel  tulid jõgedele läbivoolava põrandaga (isetühjenevad) parved. Nüüd olid ka kõige karmimad kärestikud parvetajatele avatud. Kärestikuparvedele korraldatakse ka võistlusi.

Varustus

Parveks saab nimetada igasugust alust millel on ujuvus tänu valmistusmaterjalide ujuvusele. Kärestikes kõige elujõulisematena on end näidanud kummiparved. Täna ei tehta neid veesõidukeid enam ainult kummist. Kallimad ning vastupidavamad tehakse Hüpalon kangast. Kangas mis on vastupidav ilmastikule ja hõõrdumisele. Siiski kasutatakse väga laialt ka kummeeritud riidest tehtud parvesid. Kärestikuparv on vastupidav just kokkupõrgetele (kivid) ning hõõrdumisele. Tänapäevane kärestikuparv on mitme sektsiooniga. Ühe tühjenemine ei tähenda parve uppumist. Kärestikuparved on jäigemad kui tavalised kummipaadid. Jäikuse tagavad külgpontoonide suurem läbimõõt ning kõrgem õhusurve.

Juhtimisviisist lähtudes on võimalik eristada kolme tüüpi parvesid.
1.Jäiga raamiga parved. Selliseid parvesid juhitakse  kahe pika raamile kinnitatud aeru abil. Parve juhtimine on peamiselt ühe inimese vastutus.  Juht istub  näoga sõidusuunas parve keskel kõrgel istmel. Parve juhtimisega saab üks kogenud giid keskmiselt raskel jõel üksinda hakkama. Näiteks kasutatakse sellist varianti kommertsekspeditsioonidel varustuse vedamiseks.
2.Ilma raamita kummiparved. Aerutajad istuvad üksteise taga külgpontoonidel. Sellise parve juhtimine on meeskonnatöö.  Tavaliselt on juht paadis kõige tagumine, kuid see ei pruugi nii olla. Need on ka parved mida kasutatakse võistlustel.
3.Mootoriga kärestikuparved. Selliseid kasutatakse suurevoolulistel jõgedel kommertsekspeditsioonide korraldamiseks. Osalejad tavaliselt istuvad ning naudivad sõitu ning loodust. Mootorit kasutatakse ka pikkadel ekspeditsioonidel näiteks teelesattuvate järvede ületamiseks.

Loetelu ei ole kaugeltki lõplik.

Sõltuvalt paadi tüübist on siis kasutusel kas mõlad või pikad aerud. Osalejad kannavad alati ohutusveste ning tavaliselt ka kiivreid (kärestikulistel jõgedel). Sõltuvalt jõe iseloomust võib osutuda vajalikuks spetsiaalse kuiv- või märgülikonna kandmine.  Alati on igas parves viskeliin ning vastavalt vajadusele muud päästevarustust.

Giidi töö on rahvusvaheline

Norras aerutamas olles avastasime üllatusega, et giidid ei olnud mitte kohalikud vaid Nepaalist, Inglismaalt ja Ameerikast pärit inimesed.  Kuna raftihooaeg ei ole üheski piirkonnas väga pikk siis liiguvad professionaalsed giidid riigist riiki viies läbi matku erinevates maailmaosades. Näiteks Norras Sjoa jõel lõpeb hooaeg tavaliselt septembris ja oktoobris on hooaeg algamas Nepaalis.

Sobivad jõed kärestikuparvedele

Sobivaid jõgesid leiab väga paljudest maailma maadest. Üle ilma on tuntud Nepaalis asuvad mägijõed. Väga populaarsed ja palju kergemini ligipääsetavad on Türgi mägijõed. Austria mägijõed on kuulsad ja neil korraldatakse palju kommertsmatku. Ameerika pikad ning suure vooluhulgaga jõed on samuti erakordselt populaarsed. Eestlasest kärestikuhuvilisele on paslik pöörata pilgud Soome poole. Paljudel Soome jõgedel kestab suurvesi pikka aega. Kuigi sealsed kärestikud mägijõgede mõõtu välja ei anna on nad Eesti jõgedega võrreldes pöörased. Ka  Läti  Amata on võimsam kui kohalikud jõed. Hooaeg Amatal on aga väga lühike ja suurvesi ei ole kindel igal aastal. Kes otsib tõsisemaid elamusi sellel tasuks pilk pöörata Norrasse (Sjoa jõgi on üks Euroopa hinnatumaid). Seal saad võimaluse proovida ala kindla giidi ning korraliku varustusega. Kärestikulisi jõgesid on ka Aafrikas, Indias ning Austraalias – peaaegu igal pool kus vesi voolab.

Eesti kärestikud

Eesti jõed on veevaesed, kitsad ja lauged. Ühesõnaga mitte kõige sobivamad kärestikuparvedega sõitmiseks. Siiski leiab ka Eestis kohti kus riided märjaks saada. Tuntuim kärestikuparvetajatele on Jägala jõgi. Umbes poole kilomeetri pikkune osa Jägala joast allavoolu pakub elamusi mis on võrreldavad isegi mägijõgedega. Kahjuks on sõit väga lühike ning hooaeg kestab vaid paar nädalat igal aastal. Tallinna lähedal on algajatele sobivaks parvematkajõeks Pirita jõgi. Peaaegu kolmetunnise sõidu saab alustades Lagedilt ning lõpetades Pirital. Teele jääb veskitamme, sildadealuseid voolukohti, paar astangut ning ka looduslikke kärestikke. Eriti huvitav on jõe osa mis jääb Peterburi maanteest allavoolu. Kahjuks kestab ka Pirita jõel hooaeg maksimaalselt mõned nädalad aastas. Ahja ja Võhandu jõed Lõuna-Eestis pakuvad samuti võimalusi kärestikuparvetamisega tutvuse tegemiseks. Mõlemad jõed teevad huvitavaks aeg-ajalt esinevad väiksemat sorti kärestikud ning lagunenud veskitammid. Lisaks loomulikult kaunis loodus. Kiirematest Eesti jõgedest väärib äramärkimist Ida-Virumaal asuv Purtse jõgi. Kärestikuparvedel ekspeditsioonid ei pea olema suunatud ainult ekstreemsuste nautimisele. Kuna parve stabiilsuse pärast pole vaja muretseda jääb aega looduse nautimiseks.  Siiski on oluline, et jõgi voolaks sobiva kiirusega. Seisvas vees on rasket ja laia kummiparve vaevarikas edasi liigutada. Igal kevadel sõidavad tudengid paatide ja parvedega Emajõge mööda Võrtsjärvest Tartusse. Seal ühtegi kärestikku ei ole ning peamiselt lõbustatakse ennast alkoholi tarbimisega.

Kärestikuparve juhtimine on meeskonnatöö

Raske on leida paremat meeskonnatöö harjutust kui seda on liikumine jõel kärestikuparvega. Parv liigub umbes veevoolu kiirusega, aga parve juhtimiseks on vaja kõikide aerutajate koostöö. Olukorrad vahelduvad kiiresti. Kärestikele järgneb vaikse veega kohti, kus on võimalik läbielatut arutada ning järgnevaks valmistuda.  Tavaliselt paigutatakse kõige tugevamad aerutajad ette. Parve juht istub taga, et omada head ülevaadet aerutajatest ning marsruudist. Tagant on parve suunda ka kõige lihtsam mõjutada. Inimesed kes aerutamisest ei hooli võivad istuda keskpontoonidel. Parve juhitakse läbi meeskonnale antavate käskluste. Käsklustest leiad lisainfot siit.

Kuidas proovida

Kõige huvitavam on minna jõele nii-öelda metsikult, oma seltskonnaga. Rendi varustus ja avastamisrõõm on täielikult sinu. Kui eelistad kindlust, sujuvat korraldust ning turvalisust, siis tasub osaleda kommertsüritusel. Perega tulekuks sobib eriti hästi Pirita jõe matk.

Kiirusta sest parvehooaeg Eestis on aprillis!