9. päev – jõudsime Peipsi äärde

Käes on esmaspäev ja oleme jälle pärast puhkepäeva Tartus teel. Alustasime hommikul seitsmest pakkimisega. Kuna ööbisime minu sõbra Urmo juures (aitähh Urmo!!!), siis pidime peale väikest koristustööd paadid jõeni vedama.

Meie starti käis filmimas ka Terevisiooni Tartu stuudio, lõiku sellest saab väidetavalt näha reedeses Terevisioonis. Meie ise oleme siis juba Narvas.

Hommikul liitusid Jüri ja Aivar. Nemad plaanivad aerutada meiega kaks järgmist päeva kuni Mustveeni. Liikumasaamine läks üldiselt hästi. Puhkepäev pärast 70 km läbimist kulus hädasti ära. Bert, Mihkel ja mina ise saime kätte ka hulga merevarustust. Poolkuivad ülikonnad, Mihklile fiiberaer ja aerutoed. Lisaks saime veel hulga Crafti pesu. Aerutame varustusega paar päeva ja siis annan ka siin teada kuidas uus varustus on.

Praegu istume Kavastu külastuskeskuse (maastikukaitseala keskus) ees ning teeme lõunat. Mõned pildid Kavastust lisasin jutule. Superkift asi on siia vanale linnuseasemele ehitatud. Väidetavalt on kuivem saar tekitatud sohu kunstlikult. Väike linnusekõrgendik asub palkparvel (nagu Tartu linngi) ja vanust umbes 700 aastat. See on koht mida tasub vaatamas käia!

Ilm on külm. Nii umbes nelja kraadi ringis. Aga idast paistab selget taevast. Lähen söön lõunat ja õhtul kirjutan edasi.

Käes on õhtu ja vahepeal on paljugi juhtunud. Vahetult enne lõunakohast liikumahakkamist saime kaitseala juhatajalt info, et jää on Peipsi läänekaldas. Viimastel päevadel olime ausalt öeldes üsna kindlad, et jääd me Peipsil ei näe. Nüüd valdas meid järve poole aerutades päris tõsine elevus. Kui paks, lai ja kuskohas jää täpselt asub. Viimased 15 km jõel möödusid libedalt. Taevas läks selgeks, päike tuli välja, aga õhk läks tunduvalt külmemaks. Selline jäine hingus tuli idast. Meie kartustele lisas see veelgi pöördeid. Nii palju, et aerutasime suhteliselt külmalt mööda põdrakorjuse kohal tiirutavast kotkast. Kahjuks ei suutnud Bert täpselt lindu identifitseerida, kuid kotkas oli ta ilmselgelt.

Päeva teise peatuse tegime jõesuus Praagal. Praaga on koht kuhu saad vaid vett või talvel jääd mööda. Ühtegi teed sinna ei vii. Käisime maal, rääkisime sõbraliku kohaliku naisterahvaga, filmisime ja aerutasime edasi järvele.

Esmapilgul ei olnud jääd kuskil näha. Pean tunnistama, et olin isegi veidike pettunud. Kahjuks või õnneks ei kestnud mu pettumus kuigi kaua. Varsti hakkas horisondil valge triip terendama.

Jääpildid on samuti jutule lisatud. Jää ei olnud siiski üldse selline mida ootasime. Jää ulatub Varnjast arvatavasti umbes Kallastele. Jää on ainult kalda ääres kuni kilomeetri kaugusel rannast. Tegemist on jäärusuga, mis paiguti on aerutatav, kuid paiguti süstal läbimatu. Samas ei kanna ta ka jalgsi peale astumist. Järv ise on jääst puhas ja seal saab vabalt aerutada.

Meile kujutab ka selline väike jäätriip siiski tõsist probleemi. Nimelt plaanisime aerutada Varnjast kaugemale ja jääda ööbima kuhugi Kasepää kanti. Aerutamine sinna ei ole probleem, aga kaldale pääsemises ei saa kindel olla. Seepärast istume nüüd Varnja piirivalvekordoni külje all. Homme plaanime ärgata vara ning aerutada otse põhja – Kauksi randa. Otsetee on umbes 40 kilomeetrit. Homseks lubatud kagutuulega peaks see tehtav olema. Raskeks muudab etapi tõsiasi, et ühtegi peatust ei ole võimalik teha. Aga noh Soome oleme aerutanud rohkemgi ühtejutti. Üks väike probleem vajab vaid lahendamist ….

Kokkuvõttes ei ole me otseselt graafikust maas, kuid lootsime täna rohkem edasi jõuda. Täna kogunes kilomeetreid 40 ringis.