14. päev – jõudsime Toila sanatooriumisse

Tänane päev oli üksluine. Matka kõige igavam päev võiks öelda. Ärkasime, aerutasime, tegime lõunapeatuse ja jõudsime Toilasse. Läbitud vahemaa 30 kilomeetrit. Nõrk tuul läänekaartest (so vastu).

Alguses ilm pilves, pärastlõunal nägime ka päikest. Siiski. Sillamäe sadama ehitust nägime päris lähedalt ja kindlustatud keemiajärv paistis samuti merele ära.

Nüüd istume Toila sanatooriumi majakeses. Ümberringi on tipsutavad soome ja vene seltskonnad. Paadid jätsime Toila sadamasse sadamavahi hoole alla. Tundus selline kahtlane tüüp, aga ütles, et vsjo budet horoso ja meie usume teda. Loodame süstad samas komplekteerituses homme kätte saada.

Täna õhtul tarbime Toila sanatooriumi poolt pakutavat. Ka voolava vee all pesemine kuulub meie jaoks luksuse hulka. Homse puhkepäeva osas plaane veel selgeks rääkinud ei ole. Mehed paistavad üsna väsinud. Hommikuti ringutatakse pikalt. Ühel valutab õlg, teisel selg või kael. Mul valutab tagumik mille siin ükspäev märjas ära külmetasin. Täpsemalt vasak kannikas ja pool vasakust jalast. Ühesõnaga puhkust on vaja, aga kui me esmaspäeval ilma pärast niikuinii puhkama peame (tugev vastutuul ja üldse megakehv ilm), siis tasub pühapäeval pigem aerutada. Elame näeme… Praegu tundub, et homme aerutame ja esmaspäeval külmetame kuskil Mahu kandis telgis.

Eric

Ja siis veel mõne mehe tundeid viimasest nädalast koos kirjutajate piltidega.

Mihkli 2. ülestunnistus.

Pool maad tehtud. Polegi nii paha kui muidugi jätta arvestamata, et füüsiliselt raskem osa on veel ees. Samas võib tehtuga vägagi rahule jääda. Mulle oli selle aja jooksul ikkagi kaks kõige kõiget. Esiteks kõige pikem distants 70 km Emajõel ja teiseks 45 km pikkune otseületus Peipsil. Viimane oli muidugi nendes oludes vast kõige ohtlikum ettevõtmine, mida kajakiga olen ette võtnud. Sisevetest välja jõudes tundus merele jõudmine kuidagi hirmuäratav. Polnud ju mõnda aega saanud suuremates lainetes sõita. Kuid harjumine ei kestnud kaua ning vana hea tunnetus oli jälle tagasi. Seega on väga hea meel end taas vanades ja tuntud oludes tunda. Merel on ikka midagi muud aerutada kui vaikselt tasasel veel mööda Narva jõge pidi alla kulgeda. Muidu ikka tuju rõõmus ja tunne hea. Kuid väsimus tahab ikka vägisi kontidesse pugeda. Selle vastu aitab ainult puhkus ja see peaks saabuma varsti.

Olge tublid!

Mihkel

Berdi rindeteated.

Reede õhtust alates liigume läänekursil, pool ekspeditsioonist on läbi. Üks õhtu kaldus jutt taas sellele, et kas teist pidi tuur oleks lihtsam olnud. Emajõe ja Narva jõe vool ei tundunud tõesti nii tugevad, kui Pärnul ja Raudnal. Eks näis mis meid merel ootab. Esmaspäeval juba lubab tugevat läänetuult. Seda õnnestub meil puhkepäeva vahetamisega vältida. Kui veel tormipäevi tuleb, võime graafikust maha jääda, samas pole selles midagi hullu. Varsti hakkame oma tavalistesse matkapiirkondadesse Lahemaale ja Kolga lahte jõudma, siis juba Tallinna laht ning läänerannik. Ühesõnaga, hakkame koju jõudma. Ees on veel palju kilomeetreid ja vastutuult, kuid arvan siiski, et raskem osa matkast on läbi.