10. päev – Peipsil jäävangis

Päev on olnud raske. Raskem kui ükskõik milline varasem päev meie ekspeditsioonist. Juba hommikul tõotasid meie kõige hullemad kartused tõeks saada. Vaikne idatuul oli jää Varnja all veelgi tihedamaks lükanud.

Ööbimiskohast väljasaamisega oli tõsine tegu. Jüri ja Aivar otsustasid otse vabasse vette suruda. Vahepeal oli jää nii paks, et tõstis süsta tervenisti jääpangale. Aerudega lükates surusid nad kajakki edasi. Mihkel otsis oma marsruudi, vahepeal jääpankadest lükates ja siis jälle aerutades jõudis tema vabasse vette. Meie Berdiga otsustasime otsida kalameeste kanaleid. Kalamehed käivad hommikuti võrke välja võtmas. Ühte sellist kanalit otsisimegi. Õnneks väljus meiega ühel ajal Varnja sadamast kalapaat. Seadsime end Berdiga sellele sappa. Aerutasime mööda paadi tehtud kanalit. Paadilgi oli jääga suuri raskusi. Kaks meest paadis töötasid täiega – üks tuli vahepeal isegi paadist välja jääpankadele, et neid eest lükata. Mitu korda pidi paat tagurdama. Bert oli ühel korral nii lähedale jõudnud, et paat tagurdas talle peaaegu otsa. Kogu see nali läks meile maksma umbes tunni aerutamisaega. Kell oli saanud üheksa läbi.

Jääprobleemid sellega veel ei lõppenud. Plaanisime aerutada Kallastele ja sealt otse Kauksi randa. Kallaste ja Varnja vahel oli aga kuni 5 km kaugusele selline jääsupp, milles aerutamine ei olnud võimalik. See tähendab, et pärast kolmetunnist aerutamist ei jõudnud me mitte 17 km kaugusel asuva Kallasteni vaid ainult 10 km kaugusel asuva Ninani. Aerutasime ringi ümber jää hinnanguliselt 15 km. See tähendab tõsist mahajäämist päevaplaanist ja üldisest graafikust.

Ilm on külm. Veetemperatuuriks mõõtis Mihkel kaks kraadi. Õhutemperatuur on viie kraadi ringis. Jäine idatuul teeb tunde veelgi külmemaks. Isegi avajärvel kaldast kaugemal aerutame jäätükkide vahel. Sellises olukorras tühjenevad ka akud imekiiresti. Juba enne poolt päeva sureb ära nii GPS kui ka digifotokas. Nokia telefon ja klaviatuur siiski veel töötavad – ei tea kui kauaks.

Kõigile meist on ka kõva külm konti pugenud. Peatusi eriti teha ei taha, sest maal olla on väga külm. Samas mul võtab jälle paat vett sisse, jääkülm vesi istumise all eriti soojatunnet ei tekita. Bert ja Mihkel kurdavad külmetavate varvaste üle. Sõrmedel on meeletult külm. Ühesõnaga külm-külm-külm ja märg. Ja Mihkel ütles veel, et ära unusta kirjutada, et külm oli.

Lisaks kõigele sellele lubas idatuult kuni 14 m/s. Sellist tuult me saanud ei ole, kuid kuulsast Peipsi lainest saime maitse suhu. Lained on lühikesed ja murduvad. Aerutamisele see eriti ei mõju, aga peaaegu iga laine murdub dekile mitte ei tõsta paati. See teeb tunde veelgi märjemaks.

Tõe huvides peab mainima, et kõike seda kirjutan istudes Kallastel Järve baaris vene diskomuusika saatel. Kuna otsustasime, et läheme Peipsi pauna ületamisele homme varahommikul siis tegime lõunapeatuse Kallastel ja õhtuks läheme Kodaverre. Vara magama, vara üles ja otseteed Peipsi põhjaranda. Täna on veel paar tundi aerutada. Võib olla õhtul kirjutan veel, aga võib-olla mitte.

Palusin Mihklil veel siia lõppu ühe tarkuseiva öelda, aga tema vastas, et praegu ei tule ja läks hoopis ahju ette ennast soojendama.

Tundub, et ekspeditsioon on tõeliselt alanud.

Nüüd oleme juba Kodaveres. Jäime telkima, et mitte valele poole liikuda. Peame plaane homse osas. Jäime vara õhtule, et homme vara liikuma hakata. Enne ütlesin, et tänane päev on olnud raske. Tegelikult on raske vale sõna, päev on olnud karm. Nüüd on soe sees, jää kaugele seljataha jäetud ja päevgi tundub palju lõbusam.

Paar head üllatust kah tänasesse päeva. Esimeseks tuli välja, et meie üritus on läbi käinud ka venekeelsest meediast. Kallastel oli üks noor poiss spetsiaalselt järve ääres, et vaadata ümber Eesti aerutajaid. Päris kihvt. Teine asi, et hakkas vihma sadama – nüüd saame kõik koos mõnusalt telgis passida ja homset “tipurünnakut” planeerida. Kolmas asi ei ole nii hea, aga märkimistvääriv siiski. Mul võtab paat päris mehiselt vett sisse – nii sõitjateruumi kui ka tagumisse kambrisse. Homme enne teeleasumist peab kindlasti parandama – hall teip peale.

Plaanide osas praegu veel kokkuleppele ei jõua. Mõtleme kas aerutada otse Vasknarva. See tähendaks aerutamist mööda Eesti – Vene piiri ja vähemalt 50 km ületust. Teine võimalus on aerutada otse põhja, aga see teeb päevateekonnaks peaaegu 70 km. Ilmateade lubab kerget vastutuult (kirde ja põhjatuul), nähtavus halb või keskmine ja aeg ajalt sajab vihma.

Mõtleme, joome Jägermeistrit ja otsustame.