Mida ilusat leidsime Kaberneeme otsast?

Valisime ühe kena uduse hommikupooliku, et proovida paksurattalist liivastel randadel ja künklikel metsaalustel ka veidike ida pool.

Kui senimaani olime käinud nii Keila- Joal, Türisalu kandis kui ka Pakri poolsaarel siis nüüd põrutasime Kaberneeme poole. Alustasime oma trippi sedapuhku Valkla puhkekeskuse hoovist. Otsekohe saime toreda tervituse ja heasüdamliku abivalmiduse osaliseks. Saanud soovitused ja head soovid kaasa, asusimegi mööda randa fatbike´ga teele. 

 Alguses oli palju mõnusat külmunud liiva ja pehmeid liivaluiteid, kus peal sai hullata ja tempot teha ja just kui hakkasime hetkeks harjuma sellega, tulid mõned suuremad kivid ja me pidime hoo maha võtma ning kivide otsas ja vahel pisut nikerdama hakkama mis oli mõnusaks vahelduseks.

Nii kui looduselabürint läbi sai ilmusid meie ette suured jää ja lume kamakad, mis pakkusid põnevust, kuna lisaks nende tobedatele kujudele olid nad ka jubedalt libedad ja see ei teinud nende otsas turnimist sugugi lihtsamaks. Edasi aga leitsime oma nina alt aia koos sildiga eramaa, kui me aga pisut uurisime, mis aia ümber leidub,  avastasime sealt imekitsa kusagil 20 cm laia rajakese, mida ühelt poolt piiras aed ja teiselt poolt suured kivid, seega oli üsna huvitav tasakaalu mäng, kus eksimiseks väga palju ruumi meile ei jäänud. Nii, kui takistusrada oli läbi leidsime eest aga veetakistuse, mida kaardi peal nimetati ojaks, aga meie nina all voolas üsna korralik hulk vett.

Polnud muud, kui tuli julgus kokku võtta ja sellest hooga läbi vuhada ja õnneks jäime mõlemad püsti ja kuivaks. Nii kujunes meil järjest kusagil 6 kilomeetrit, edasi olime teise taolise oja ees, mis oli veel sügavam  ja seepärast otsustasime selle ületada üle jääsilla, mida märkasime pisut eespool.

Edasi ootas meid aga ees hunnik eramaid ja suurte kividega randasid, mis tegi edasiliikumise meile järjest keerulisemaks, kuni otsustasime majade vahelt tee peale keerata. Järgmine hetk aga leidsime end väga kaunist pisikesest külast, kus oli väga erilisi, huvitavaid ja värvikirevaid maju, mis muutsid selle küla väga omapäraseks ja eriliseks. See kohe parandas nõrdimust, et olime sunnitud huvitavalt ja kaunilt maastikult maha keerama asfaldi peale, kuna mere äärest me poleks kaugeltki seda kõike näinud. Kui majad otsa said olime eneselegi ootamatult jõudnud juba Kaberneeme poolsaare tippu. Tagasiteel keerasime paksurattalistega metsa ja leidsime eest hulga sibavad metsaradasid, mis risti-rästi ja üles-alla jooksid puude vahel ja pakkusidmeie pisikesele reisiseltskonnale suurt rõõmujoovastust ja kõrvadeni suunurkasid. Fatbike sobis sellisele maastikule nagu lusikas supikaussi. Peale seda pikka puude vahel põiklemist olime juba päris väsinud ja pidime omale lubama ühe päris puhkepausi enne kui saime mõnusalt mööda mere äärt tagasi alguspunkti veereda. Kokku sõitsime selles uduses ilmas umbes 15 kilomeetrit ja selleks kulus meil umbkaudu 2,5 tundi. Kokkuvõttes olime selle sõiduga väga rahul, kuna saime elamusi mitu kulbitäit rohkem, kui oleks oodanud.