Rästiku ja leiutisega räätsamatk

Sügis on kindlasti see aeg kui on kõige kihvtim rabas käia, seepärast sai ka sügisel välja kuulutatud mitu räätsamatka. 22 oktoober oli kohtumispaigaks Palasi raba serv. Ilm oli vaikne ja jahe, metsaservas tää-täätasid rasvatihased, kuskil toksis rähn puud, õhk oli niiskusest karge. Esimesena jõudis matkalistest kohale Priit, kes oli tulnud rongiga ning ei läinudki palju aega mööda kui tuli välja, et ta on välja mõelnud ühe huvitava asja…

Nimelt on ta koos paari sõbraga leiutanud Eesti lõhna! Võttis ta kotist välja ühe purgi ja asetas respiraatori moodi asja oma näole, lasi suraka ja ütles, proovi ka! Ma olin nii jahmunud, et kukkusin esimese hooga naerma. Kui olin toibunud siis panin omalegi warm-up´iks suraka värsket kodumaa õhku näkku! Oli tõesti selline mõnus männine lõhn, kui veel saaks natukene sookailu nüanssi juurde, oleks kujutelmas juba rabas. Idee ja esitlus olid veenvad ning pakkus elevust! Priidu idee ongi pakkuda värsket Eesti õhku ka neile inimestele kellel pole võimalust puhast ja meeldiva lõhnaga õhku hingata nagu meil praegu Eestis. 

Kui ülejäänud seltskond kohale saabus läksime rappa, raba oli kell 12 veel tahke, laukaid kattis kerge jääkirme. Vaatasime millised räätsad meil täna kaasas on, milleks mingi rääts hea on ja mis detaile neil veel meie abistamiseks küljes on. Märkimata ei jäänud ka pisiasi, et kuidas räätsadega käia ja mida kõndimisel silmas pidada.
Umbes 30 min kõnnitud jõudsime Suurlaukani, suur on see tõesti, mäletan, et kui talvel sellele tiiru peale uisutasin siis sain ümbermõõduks pea kaks ja pool kilomeetrit.
Ühel hetkel olime aga rabasaarel kus alles hiljuti põdrad olid mände koorinud, sealt sai hästi aimu kui suur loom meie põder ikka on, koorimisjäljed olid umbes 2m peal.

Laukaservas mätastel olid aga pöidlaotsa suurused jõhvikad, kõik imestastid, et oi ikka veel on jõhvikad alles ning vaat kui suured veel. Järeldasime, et seal rabas inimesi väga ei käi ja olime päris märja koha peal, kuhu ammugi keegi väga sattuda ei taha. 

Edasi oli muidugi meie matka tipp. Kuigi Ussimaarjapäev jääb juba septembrisse siis üks matkaline avastas, et möödusime rästikust, kes oli pool meetrit esimestest eemal olnud ning rõngas nagu õnneliku põrsa saba. Rästik sisises seal vaikselt ning vibreeris. Huvitav oli vaadata, et rästik sellisel jahedal ajal väljas veel. Oktoober on viimane aeg kui rästikut veel näha saab, siis nad peaksid otsima omale talvitumiseks koha. Meeldib neil talv üle elada allpool läbikülmuvaid pinnasekihte mis olenevalt maastikust võib jääda 40 cm kuni 200 cm sügavusele, kus temperatuur on umbes 2-4 kraadi.

Pärast madu-ussi jõudsime Kõrtsilauakani kus tegime lõuna, selle matka jooksul käisime läbi kõik kõige suuremad ja lahedamad laukad Palasi rabas, aega läks umbes 3.5h ning läbisime üle 4 km räätsadel. Seltskond oli väga lahe ning ei jõuagi ära oodata millal jälle saab rappa minna!