Siit jooksis susi

Kui me Eveliga Linnurabasse jõudsime oli lumi juba maha sadanud. Tõtt öelda oli ta seda juba eelmine päev. Lumekiht oli õhuke, maa oli kergelt valkjas. Minule oli sest imehea meel- siis on loomade jäljed õhukesel lumel näha. 

Põhjus miks rabasse matkale läksime olid hundid. Teatavasti lasti oktoobri lõpus esimese lumega Linnuraba hundikarjast suur isane susi. Lootsime leida märke, et hundid pole piirkonnast kadunud ning et kari endiselt koos. Linnuraba hundikari on võitnud südameid kumedatel õhtutel ulgumisega ja pisuke nende tegemistest salvestatud filmile „Vanamees ja põder”.

Mets ja raba näitasid meile palju. Vanal taluteel oli mudasse vajutanud on jäljed kährikud ning ilves. Raba serval oli just- just mööda jalutanud seakari. Põhjalikult puid närinud põder, mändegi polnud ära põlanud. Sõrajäljed vajutatud sügavale pinnasesse. Raba peal sattusime värskele tedre jäljereale. Kanaline oli oma jäljed älve servale vajutanud ja siis lendu läinud. 

Võtsime suuna rabasaarele. Älved, laukad, raba peenrad läksid mööda paremalt ja vasakult. Ühel rabapeenral hakkas silma jäljerida. Jäljerida suundus rabasaare suunas.  See oli hundi jäljerida. Tark loom vältis pehmeid kohti ja kasutas liikumiseks ainult rabapeenraid. 

Kogu meie tähelepanu läks nüüd jäljele, unustasime rääkimisegi. Mõne aja pärast liitus jälgedega veel kahed jäljed. Koos jätkati teed. Suund ikka rabasaarele. Mul oli väga hea meel. Vähemalt kolm hunti karjast on elusad ja peavad koos jahti. Rabasaarel kaotasime jälje, lumi oli seal sulanud.

Sel jahihooajal lastakse 140 hunti, pool arvatavast arvukusest.

 Jahinumber võiks väiksem olla. Palju on inimesi, kes tahaksid kuulda selle targa ja salapärase looma ulgumist pimedas öös, see on unustamatu elamus! Palju on inimesi, kes tahaksid näha ja lugeda tema pulmitamist jäljeridadelt, matkata hundi elupaikades. Kas kuuleme ja näeme hunti ka järgmine aasta?