Loomajäljed lumel

Kes oleks seda talvest arvanud, et ta sel aastal nii ilus ja lumerohke tuleb. Lausa lust. Lausa lust on minna jälle metsa ja vaadata ja kuulata mis seal toimub ja on toimunud. Lumi pakub selleks häid võimalusi. Nüüd pole loomadel oma tegevusjälgi kuhugi peita. 

Iga käiguga olen avastanud üha uusi ja uusi asju. Loodus ja mets üllatab mind alati.

Viimastest käikudest on eredalt meeles ilvese tegevusjäljed. Kuid see et tegemist oli ilvesega selgus alles hiljem. Kõigepealt avastasime Linnuraba lähedal metsateelt kellegi lohistamisjälje. Mmm, kes ja kuhu ja miks oli lohistatud. Muidugi läksime vaatama, kes siin tegustenud oli. Rada viis noore kuuseni,  mille all oli äsja murtud metskits. Murtud ilvese poolt. Vinge leid, olen metsas ikka käinud, kuid sellist asja pole veel näinud. Ilves jäi piisavalt kipitama, et tulin järgmine päev tagasi. Jah, ilvesel jäi ka kipitama, oli metskitse meetrikese edasi sikutanud.

Kõrvemaa matkal leidsid Liisa ja Bert sarnase lohistamisjälje. Kuid lohistajaks olid hundid. Oli vast leid,natuke kade kohe. Bert kirjeldas seda väga lahedalt, et näen lähevad lohistamisjäljed kuuseni aga edasi ei lähe, kus see metskits siis on? Ronis mees kuuse alla ja seal oli lume, lehtede ja okste alla peidetud metskitse korjus.

Metsast on üht teist fotole jäänud.