Alutaguse karud ärkvel!

Reedel 26. märtsil kui me jälle Alutaguse metsade vahel sõitsime, saime nii mõndagi näha.

Esimeseks präänikuks oli mänsakust paarike, kes laskis end pikalt vaadelda. Samal ajal kogusid nad noka vahele habesamblikke, ilmselt käis agar pesaehitus. Olles juba piisavalt kogutud, kihutasid lennuga meist üle kuusetihniku poole. Vaatluse üle oli mul väga hea meel, mänsak on mu lemmiklind!

Ega palju saanud sõitagi, kui kahtlased jäljed läksid üle tee. Pidasime kinni ja .. jah, siit oli läinud hunt. Oli läinud päeva eest üle tee. Lumekoorik oli teda ilusti kandnud.

Jällegi ei saanud sõita palju maad, kui teeäärne lumehanges oli keegi justkui vajudes üle läinud ja lumme sügavad jäljed vajutanud. Kassa näe, karu. Esimene karu jälg sel aastal. Kiire kõne Andresele ja selgus, et kohalikud pole sel aastal veel ühtegi liikvel näinud. Lükkasime räätsad jalga ja vaatama, kust karu tuli. Koorik oli kohati nõnda kõva olnud, et mesikäppagi kandnud. Käpalaius oli loomal 15- 16 cm, mis viitab kaalule paarisaja kilo kanti. Tegu oli isakaruga, kes ärkavadki emakarudest varem, emakarud ei kasva kunagi nii suureks. Nende käpalaius jääb kuni 12- 13 cm kanti.

Karu liikus teest eemale suunaga põhja, otse mööda kraavi serva ja/või mööda kraavipõhja. Jäljed olid lahedad, jube suured ja supervärsked. Tallaalune mustergi lumel ilusti näha. Jäljed läksid ühe jämeda männini mille all oli ohtralt koort maas. Vaatasin üles, karu oli siin märgistanud oma territooriumi- küünejäljed olid 2, 5 meetri kõrgusel ilusti näha.

Läksime hasartselt mööda jälgi edasi ja edasi, karu liikus ikka kas kraavi põhjas või kraavi lähedal metsa all. Tahtsime leida tema talvekorterit. Näha kohta, kus veetis ta oma pika une. Aeg hakkas kokkulepitud kohtumise jaoks lõhki minema ja nii kahju kui mul ka polnud, ei saanudki enam karu jälgi pidi edasi minna 🙁

Viimane jäljejupp viis karu metsateele, kus ta oli läinud edasi põhja poole, mina aga pidin minema lõunapoole.

Päev hiljem oli Berdil võimalus jäljerida pidi edasi matkata. Kuid talvepesani ta ei jõudnud, vihm oli jäljed piisavalt maha pesnud. Kuid ta märkas veel ühe karu jäljerada. Seda korda oli tegemist väiksema isendiga jäljelaius 13 cm. Tundub, et vihm on isakarud äratanud.

Järgmisel päeval tervitasid meid metsateel mägraisanda jäljerada. Üllatus missugune, teda poleks me küll oodanud kohata. Lumel oli hästi näha mägra esikäpa küüniseid.

Natuke maad eemal oli maas kahtlane põdramoodi jälg, kuid sõraotsad polnud nii teravad ja sõrasuurus pisem. Spetsialist Peep Männil määras jälje punahirve omaks. Kunagi oli Rakvere Jahimajandis hirveaed ja seetõttu punahirv seal kandis kohatav liik tänaseni.